Sellest on mööda läinud ikka jupp aega kui ma siia kirjutasin - täpsemalt üle 5 aasta.
Nüüd aga on karjuv vajadus ennast kuhugi kirja panna.
Alustan algusest.
2014 tegelesin enesele eesmärkide seadmisega ja aktiivsemalt spordiga, võtsin ennast peale last kätte ja kõik jutud. Läbisin rattaralli, esimesi rahvaspordijookse jms. Ja ka esimese triatloni Tartus - tollal A Le Coq Igamehetriatlon, millest kirjutasin viimases postituses.
Kõrvemaale ma ei läinud, Igamehetrialoni läbisin aga edukalt (aeg oli midagi 1:30h, täpselt peaks ajalooarhiivist guugeldama kuna tollal oli mul teine perekonnanimi - Tähve).
Sellel samal õhtul kui läbisin triatloni - 12.07.19 lahkus minu ema teise ilma - IV staadiumi vähk, mis sai alguse rinnast. Ta oli tegelikult tubli ja pidas lausa 4.a alates diagnoosist vastu, tõusude ja mõõnadega. Sealt läks mu spordituhin allamäge ja polnud mul kedagi, kes tagasi rajale sunniks, hädasti oleks tollal seda vaja olnud. Nädal varem muideks olid meil pulmad, kus ema vaevu-vaevu Õnnepalee viimasele korrusele sai ronitud. Nagu Vennaskonna lugu - "Pulmad ja matused."
Ühesõnaga ütlesin, et kõik läks spordiga allamäge. leidsin vabandusi, et on kuum suvi ja raske joosta jne. Sügise naastes aga midagi ei muutunud, käisin jooksmas kui jumal juhatas ja muidu jalutasin koertega.
Kilod aina tulid ja tulid kuni asi kulmineerus sellega, et 2017 olin jälle samas kaalus, mis peale lapse sündi - 83-84 kg, mis oli jõhker. Sinnani olin küll toitu piiranud aga teisalt jälle õhtul vitsutasin magusat sisse. No kooli lõpetades üritasin küll olla tubli ja toitumist jälgida aga ikkagi tulemusi suurt polnud. Kui juunis 2017 kooli lõpetasin, siis tuli uuesti suurem tuhin trennilainele saada aga rajale sain kuskil sügisel. Hakkasin käima jõusaalis lisaks koeraga jalutamisele. Sain kaalunr juba alla 80kg.
Tegin endaga kokkuleppe, et uuest aastast hakkan jooksma - nii ka tegin ning 1.01.18 oli uuesti aeg võtta ette 5km kava. Eesmärgiks seadsin selle läbida ning sealt edasi minna. Suurem eesmärk virvendas ees - esimene poolmaraton Rakvere ööjooksul augustis. Sinna perioodi sisse jäi ka maijooks. Kaal oli 75kg kanti.
Juunis ostsin endale maanteeratta, kuna vahepeal mõtlesin, et teen ära ka siis juba olümpiadistantsi triatloni - mõeldud ja tehtud. Maanteerattaga km kogunes küll alates juuni algusest kuni suve lõpuni ca 750km, mis vähe aga seda ikka seetõttu, et enamuse treeningutest moodustas jooks. Juulis läbisin Valgas olümpiadistantsi triatloni. Ütleme nii, et kalipsoga läksin alt ja veest sain välja eelviimasena vms - 43min midagi oli aeg. See sillutas tee sellele, et kogu ülejäänud üritus polnud üldse lihtne. Rattarajal sain veel ühes võistlejast mööda aga jooksus ta tegi selle tasa ja pani minust mööda, lõpetasin eelviimasena. Aga vähemalt tehtud.
Rakvere ööjooks möödus aga suurepäraselt, enesetunne oli 5+ ja lõpetasin natuke üle 2h ajaga (2:05 vms). Siis hakkas tulema ideejuureke, et võiks ju ka maratoni joosta. Sept jooksin Tallinnas poolmaratoni ja enda jaoks vaimselt raskel rajal (tuttav rada, lapsepõlvekodu jne) oli ajaparandus samuti. Pärnus jooksin nädala varem Jüri Jaansoni 2 Silla jooksul oma 10km rekordi (alla 54min). Päris hästi ühesõnaga! Kaal oli siis ca 73-74 kg kandis.
Ja siis kuna MyAsics jooksuäpp muutus Runkeeperiks (MyAsics abiga jõudsin poolmaratonini peale 5 km kava), siis vaatasin, et seal ka maratonikava. Ja hakkasin siis maratoni valima. Uuel aastal sain otsustatud - selleks tuli Itaalias korraldatav Milano maraton. Mu ettevalmistus läbi külma talve edenes jõudsalt, oktoobrist hakkasin jõusaalis käima ja alustasin koostööd treeneri ja toitumisnõustajaga Margus Silbaum, kellega me tundide viisi rääkisime. Ta tegi mulle andmeanalüüsi põhjal nn toitumiskava või õigemini markotoitainete jaotuse, mis sobib minu kehale enim. Sobivuse all mõtlen seda, et keha suudab taastuda treeningutest ning ka rasva põletada. Tegime kahe kuu tagant vereanalüüse, et näppu pulsil hoida ja kogusime andmeid.
Detsembris enne jõule tuli tänu sellele kaalule nr 6 ette, mis oli super äge kingitus keha poolt! Küll aga oktoobris juba oli näha vereanalüüsidest, et lisaks sellele, et mul oli probleeme rauaga (suvel oli rauavaegus - 109 oli hemogblobiin ja sain rauapreparaate), siis sellele lisaks ka kilnpnääre ei tööta päris nagu vaja. Ja kuna detsembriks ei olnud mul ka neist naisteasju enam olnud paar kuud (viimased olid septembris), siis seostasime seda sellega. Tollel hetkel aga sai mitmed vitamiinid peale pandud - raud, kalaõli, kompleksvitamiin ja lisaks siis süsivesiku ning valgu lisand peale trenni. Eelduste kohaselt see peaks aitama kõik normaliseerida kehal endaga ja treeningutega toime tulekut. Aga ei. Jaanuarist Margus jäi ise haigeks ja ma pusisin edasi vana tabeliga, vahepeal proovisin ka nn intutiivset toitumist aga see mulle ei sobinud ja jätkasin tabeliga omakesksi aga kaal küll ei langenud oluliselt kuigi kokkuvõttes pisut ikka.
Veebruaris tehtud vereanalüüsis raud oli veidi tõusnud aga jällegi ferritiin langenud, seega selles osas paranemismärke polnud. Aga siis olin vaid kuu aega võtnud rauda 2x päevas. Seega andsin aega. Tuletame meelde, et 7.04.19 oli maratoniplaan. Trennid läksid hästi ja rutiin oli mõnusalt sees. Küll aga periood oli kiire ning enne Milanosse minekut ka veel lapse sünnipäev jne. Hullumaja seega :) Aga maraton sai tehtud, sellest teen eraldi postituse.
Mis puudutab minu päevade lakkamist ja kilpnääret, siis teise naistearsti juures märtsis käies (PS naistepäeval) sain suunamise endokrinoloogiasse kuna günekoloogi vaates oli kõik korras v.a see, et mu munasrajad olid "uinunud" olekus. Endokrinoloogia aja sain mai kuusse st mul oli mõneti hea meel, et see polnud enne maratoni.
Mais sain seal käidud ning sain vereanalüüse tegema minna. Kõik hormoonitase jne on üsna normaalne nagu arst ütles, küll aga kilpnäärme puhul näha kerge alatalitlus. Selle kohta tellis veel arst täiendavad analüüsid ja nüüd eilse seisuga sain vastused, et jah nii on ning kerge alatalitlus võib olla seotud sellega, et mensest ei ole. Küll aga seostas ta seda ka treeningutega, et peaksin koormust maha võtma ning juulis kui olen siis 1,5 kuud võtnud ravimeid andma uue analüüsi ning vaatame kas selle aja peale midagi toimub. Kui ei, siis määratakse hormoonravi östrogeenitaseme tõstmiseks.
No ütleme nii, et peale maratoni olin ma nädala täiesti jooksuvaba ja siis tegin peale seda vaid kergeid trenne. Nüüd v.a kui käisin Viljandi järve jooksul on olnud trennid lihtsad. Nädalas 4x jooksu ja 1x jõusaal. Ühesõnaga jookse ca 30km kanti (3,5h umbes, millest 2 trenni on totaalsed sörgid) ning ÜKE harjutused koos jõusaaliga ca 2,5h. Küll aga ülejäänud aja pean koertega jalutama, mis ka väga madala intensiivusega iseenesest aga neid tuleb nädalas kokku ca 7h ja seda tundus jah paljuvõitu olema. Samas kas neid arvestama peaks?
No igati selline messed-up seis hetkel, mis puudutab trenne, sest 15.06 on Ironman 70.3 Otepääl kus jooksen tiimi kaptenina poolmaratoni. Ja samas treeningeesmärk on minna Rakvere ööjooksule oma parimat poolmaratoni jooksma, mis on 17.08.19.
Mõtlesin rattaga asendada koerte jalutused, et pulss sellega eriti madal aga mõtlen ja kaalun veel. Leidsin Running4Real grupist ka soovitusi seoses menstruaaltsükli reguleerimisega ja seal soovitati mungapipra ekstrakti. Ilmselt tellin seda ka prooviks.
Lisaks loen siin erinevat infot sekundaarse amenorröa kohta. Selle sama running4real looja Tina Muir, kes on USA endine tippjooksja on selle kohta palju kirjutanud kuna tal polnud 9.a menstruatsiooni ja peale 10 nädalat jooksust loobumist ja söömise lõdvaks laskmist(sh kaalu tõusu) jäi ta rasedaks.Minul aga kaaluga see seotud pole kuna olen saanud nüüd alles tervisliku rasvaprotsendi vahemikku (enne oli ca 28%), mis on ca 23% hetkel. 2014 kaalusin vähem ja tegin tegelikult rohkem trenni (pikad rattasõidud, jõusaal,jooks, ujumine) ning käisin lausa 2x päevas trennis.
Aga praegu on ka selline totaalne väsimus, eile trimmisin kasvandikku 1,5h peale tööd ning siis sõin ja pidin koeri jalutama minema. Jõudsin 1km kaugusele ja tulin koju tagasi, sest olin nii väsinud. Tegin endale piparmünditee ja läksin magama. Täna juba on pisut parem olla.
Kardetavasti on see seoses kilpnäärme ning rauatasemega, sest raud oli viimati 116 kuigi ferritiin oli palju-palju tõusnud. Hetkel võtan Retaferi ka juurde kuna see on varasemalt kiiremini toiminud. Kui eelmine aasta ka tsükkel hakkas suvepoole kõikuma, mis kulmineerus rauatasemega 109, siis peale raualisandi võtmist läks kõik jonksu. Võiks ju nüüd ka nii olla? Lisaks siis kilpnäärmeravi ka peal.
Ühesõnaga vaatame ja katsun keha toetada kuigi samas jookse ma hetkel ära ei plaani jätta.
Nüüd aga on karjuv vajadus ennast kuhugi kirja panna.
Alustan algusest.
2014 tegelesin enesele eesmärkide seadmisega ja aktiivsemalt spordiga, võtsin ennast peale last kätte ja kõik jutud. Läbisin rattaralli, esimesi rahvaspordijookse jms. Ja ka esimese triatloni Tartus - tollal A Le Coq Igamehetriatlon, millest kirjutasin viimases postituses.
Kõrvemaale ma ei läinud, Igamehetrialoni läbisin aga edukalt (aeg oli midagi 1:30h, täpselt peaks ajalooarhiivist guugeldama kuna tollal oli mul teine perekonnanimi - Tähve).
Sellel samal õhtul kui läbisin triatloni - 12.07.19 lahkus minu ema teise ilma - IV staadiumi vähk, mis sai alguse rinnast. Ta oli tegelikult tubli ja pidas lausa 4.a alates diagnoosist vastu, tõusude ja mõõnadega. Sealt läks mu spordituhin allamäge ja polnud mul kedagi, kes tagasi rajale sunniks, hädasti oleks tollal seda vaja olnud. Nädal varem muideks olid meil pulmad, kus ema vaevu-vaevu Õnnepalee viimasele korrusele sai ronitud. Nagu Vennaskonna lugu - "Pulmad ja matused."
Ühesõnaga ütlesin, et kõik läks spordiga allamäge. leidsin vabandusi, et on kuum suvi ja raske joosta jne. Sügise naastes aga midagi ei muutunud, käisin jooksmas kui jumal juhatas ja muidu jalutasin koertega.
Kilod aina tulid ja tulid kuni asi kulmineerus sellega, et 2017 olin jälle samas kaalus, mis peale lapse sündi - 83-84 kg, mis oli jõhker. Sinnani olin küll toitu piiranud aga teisalt jälle õhtul vitsutasin magusat sisse. No kooli lõpetades üritasin küll olla tubli ja toitumist jälgida aga ikkagi tulemusi suurt polnud. Kui juunis 2017 kooli lõpetasin, siis tuli uuesti suurem tuhin trennilainele saada aga rajale sain kuskil sügisel. Hakkasin käima jõusaalis lisaks koeraga jalutamisele. Sain kaalunr juba alla 80kg.
Tegin endaga kokkuleppe, et uuest aastast hakkan jooksma - nii ka tegin ning 1.01.18 oli uuesti aeg võtta ette 5km kava. Eesmärgiks seadsin selle läbida ning sealt edasi minna. Suurem eesmärk virvendas ees - esimene poolmaraton Rakvere ööjooksul augustis. Sinna perioodi sisse jäi ka maijooks. Kaal oli 75kg kanti.
Juunis ostsin endale maanteeratta, kuna vahepeal mõtlesin, et teen ära ka siis juba olümpiadistantsi triatloni - mõeldud ja tehtud. Maanteerattaga km kogunes küll alates juuni algusest kuni suve lõpuni ca 750km, mis vähe aga seda ikka seetõttu, et enamuse treeningutest moodustas jooks. Juulis läbisin Valgas olümpiadistantsi triatloni. Ütleme nii, et kalipsoga läksin alt ja veest sain välja eelviimasena vms - 43min midagi oli aeg. See sillutas tee sellele, et kogu ülejäänud üritus polnud üldse lihtne. Rattarajal sain veel ühes võistlejast mööda aga jooksus ta tegi selle tasa ja pani minust mööda, lõpetasin eelviimasena. Aga vähemalt tehtud.
Rakvere ööjooks möödus aga suurepäraselt, enesetunne oli 5+ ja lõpetasin natuke üle 2h ajaga (2:05 vms). Siis hakkas tulema ideejuureke, et võiks ju ka maratoni joosta. Sept jooksin Tallinnas poolmaratoni ja enda jaoks vaimselt raskel rajal (tuttav rada, lapsepõlvekodu jne) oli ajaparandus samuti. Pärnus jooksin nädala varem Jüri Jaansoni 2 Silla jooksul oma 10km rekordi (alla 54min). Päris hästi ühesõnaga! Kaal oli siis ca 73-74 kg kandis.
Ja siis kuna MyAsics jooksuäpp muutus Runkeeperiks (MyAsics abiga jõudsin poolmaratonini peale 5 km kava), siis vaatasin, et seal ka maratonikava. Ja hakkasin siis maratoni valima. Uuel aastal sain otsustatud - selleks tuli Itaalias korraldatav Milano maraton. Mu ettevalmistus läbi külma talve edenes jõudsalt, oktoobrist hakkasin jõusaalis käima ja alustasin koostööd treeneri ja toitumisnõustajaga Margus Silbaum, kellega me tundide viisi rääkisime. Ta tegi mulle andmeanalüüsi põhjal nn toitumiskava või õigemini markotoitainete jaotuse, mis sobib minu kehale enim. Sobivuse all mõtlen seda, et keha suudab taastuda treeningutest ning ka rasva põletada. Tegime kahe kuu tagant vereanalüüse, et näppu pulsil hoida ja kogusime andmeid.
Detsembris enne jõule tuli tänu sellele kaalule nr 6 ette, mis oli super äge kingitus keha poolt! Küll aga oktoobris juba oli näha vereanalüüsidest, et lisaks sellele, et mul oli probleeme rauaga (suvel oli rauavaegus - 109 oli hemogblobiin ja sain rauapreparaate), siis sellele lisaks ka kilnpnääre ei tööta päris nagu vaja. Ja kuna detsembriks ei olnud mul ka neist naisteasju enam olnud paar kuud (viimased olid septembris), siis seostasime seda sellega. Tollel hetkel aga sai mitmed vitamiinid peale pandud - raud, kalaõli, kompleksvitamiin ja lisaks siis süsivesiku ning valgu lisand peale trenni. Eelduste kohaselt see peaks aitama kõik normaliseerida kehal endaga ja treeningutega toime tulekut. Aga ei. Jaanuarist Margus jäi ise haigeks ja ma pusisin edasi vana tabeliga, vahepeal proovisin ka nn intutiivset toitumist aga see mulle ei sobinud ja jätkasin tabeliga omakesksi aga kaal küll ei langenud oluliselt kuigi kokkuvõttes pisut ikka.
Veebruaris tehtud vereanalüüsis raud oli veidi tõusnud aga jällegi ferritiin langenud, seega selles osas paranemismärke polnud. Aga siis olin vaid kuu aega võtnud rauda 2x päevas. Seega andsin aega. Tuletame meelde, et 7.04.19 oli maratoniplaan. Trennid läksid hästi ja rutiin oli mõnusalt sees. Küll aga periood oli kiire ning enne Milanosse minekut ka veel lapse sünnipäev jne. Hullumaja seega :) Aga maraton sai tehtud, sellest teen eraldi postituse.
Mis puudutab minu päevade lakkamist ja kilpnääret, siis teise naistearsti juures märtsis käies (PS naistepäeval) sain suunamise endokrinoloogiasse kuna günekoloogi vaates oli kõik korras v.a see, et mu munasrajad olid "uinunud" olekus. Endokrinoloogia aja sain mai kuusse st mul oli mõneti hea meel, et see polnud enne maratoni.
Mais sain seal käidud ning sain vereanalüüse tegema minna. Kõik hormoonitase jne on üsna normaalne nagu arst ütles, küll aga kilpnäärme puhul näha kerge alatalitlus. Selle kohta tellis veel arst täiendavad analüüsid ja nüüd eilse seisuga sain vastused, et jah nii on ning kerge alatalitlus võib olla seotud sellega, et mensest ei ole. Küll aga seostas ta seda ka treeningutega, et peaksin koormust maha võtma ning juulis kui olen siis 1,5 kuud võtnud ravimeid andma uue analüüsi ning vaatame kas selle aja peale midagi toimub. Kui ei, siis määratakse hormoonravi östrogeenitaseme tõstmiseks.
No ütleme nii, et peale maratoni olin ma nädala täiesti jooksuvaba ja siis tegin peale seda vaid kergeid trenne. Nüüd v.a kui käisin Viljandi järve jooksul on olnud trennid lihtsad. Nädalas 4x jooksu ja 1x jõusaal. Ühesõnaga jookse ca 30km kanti (3,5h umbes, millest 2 trenni on totaalsed sörgid) ning ÜKE harjutused koos jõusaaliga ca 2,5h. Küll aga ülejäänud aja pean koertega jalutama, mis ka väga madala intensiivusega iseenesest aga neid tuleb nädalas kokku ca 7h ja seda tundus jah paljuvõitu olema. Samas kas neid arvestama peaks?
No igati selline messed-up seis hetkel, mis puudutab trenne, sest 15.06 on Ironman 70.3 Otepääl kus jooksen tiimi kaptenina poolmaratoni. Ja samas treeningeesmärk on minna Rakvere ööjooksule oma parimat poolmaratoni jooksma, mis on 17.08.19.
Mõtlesin rattaga asendada koerte jalutused, et pulss sellega eriti madal aga mõtlen ja kaalun veel. Leidsin Running4Real grupist ka soovitusi seoses menstruaaltsükli reguleerimisega ja seal soovitati mungapipra ekstrakti. Ilmselt tellin seda ka prooviks.
Lisaks loen siin erinevat infot sekundaarse amenorröa kohta. Selle sama running4real looja Tina Muir, kes on USA endine tippjooksja on selle kohta palju kirjutanud kuna tal polnud 9.a menstruatsiooni ja peale 10 nädalat jooksust loobumist ja söömise lõdvaks laskmist(sh kaalu tõusu) jäi ta rasedaks.Minul aga kaaluga see seotud pole kuna olen saanud nüüd alles tervisliku rasvaprotsendi vahemikku (enne oli ca 28%), mis on ca 23% hetkel. 2014 kaalusin vähem ja tegin tegelikult rohkem trenni (pikad rattasõidud, jõusaal,jooks, ujumine) ning käisin lausa 2x päevas trennis.
Aga praegu on ka selline totaalne väsimus, eile trimmisin kasvandikku 1,5h peale tööd ning siis sõin ja pidin koeri jalutama minema. Jõudsin 1km kaugusele ja tulin koju tagasi, sest olin nii väsinud. Tegin endale piparmünditee ja läksin magama. Täna juba on pisut parem olla.
Kardetavasti on see seoses kilpnäärme ning rauatasemega, sest raud oli viimati 116 kuigi ferritiin oli palju-palju tõusnud. Hetkel võtan Retaferi ka juurde kuna see on varasemalt kiiremini toiminud. Kui eelmine aasta ka tsükkel hakkas suvepoole kõikuma, mis kulmineerus rauatasemega 109, siis peale raualisandi võtmist läks kõik jonksu. Võiks ju nüüd ka nii olla? Lisaks siis kilpnäärmeravi ka peal.
Ühesõnaga vaatame ja katsun keha toetada kuigi samas jookse ma hetkel ära ei plaani jätta.